Rahvas jalutas selle kunsti keskel ringi kohati lõbustatult, kohati segaduses. Art Unlimited eristus oma nihkes muust mõõtmest igatahes piisavalt tugevalt, et seda osalt puhkuse ja lõbustusena võtta, kuid samas ka kui küsimusi püstitava väljakutsena külastajale. Messihallide esine plats (Messeplatz) oli omakorda täidetud kunstilistest objektidest, mille puhul oli kunstnikke kutsutud aktiivsesse dialoogi üldise linnaruumi ja seda läbivate kodanikega. Provokatiivset ei leidnud ma milleski, kuid see pole hinnang ei messile ega seal esitatule, sest minu kui vaataja reflektsioon ei paljasta küll kedegi teist kui mind ennast.
Minu esimene päev (10. juuni) möödus Art Baseli messiga tutvudes ja keskkonda sisseelades. Jama, et ei jõudnud hommikusele Art Basel vestlusringile, kus vestlesid Jeff Koons ja kuraator Sir Norman Rosenthal. Hiljem kuulsin inimestelt ja lugesin kohalikust meediast, et tegu oli olnud intellektuaalselt mängulusti täis vestlusega, kus mõlemad mehed hoidsid seebiooperlikult (see pole halvustav, vaid teadlikusele viitav hinnang!) oma taset.
Häälestuselt hoidsin end teadlikult lihtsalt avatuna, uurivana ja uudishimulikuna esitamata endale küsimusi messi väärtuse, koha, imago, sisemiste intriigide ja ideoloogia kohta. Suva see. Mu ees ja ümber oli barokses külluses palju teoseid kunstnikelt, kellest olen lugenud, kuid pole näinud või keda olen osalt näinud, kuid alati valmis uuesti vaatama. Kas mul kui kunstnikul peaks olema veel mingeid muid nõudmisi? Tundsin end lihtsalt hästi. Teise päeva hommikuks oli nõudmisi juba küll. Otsustasin, et ei kavatsegi lahkuda siit nagu tavapärane (ostujõuetu) Euroopa kodanikust külastaja, kes peale päeva või paari vaarumist galeriide boksirägastikus väljub messilt lihtsalt näitusekataloog kotis, jalad valutamas ja ilmeks juhm segu väsimusest ja segadusest. Otsustasin sekkuda ellu. Kasutasin võimalusi rääkida inimestega, tundsin huvi kunstnike ja nende loomingu vastu, kes olid mulle tundmatud, kuid tähelepanuväärsed.
Galeriide üldine hinnang ülemaailmse majandusvärina kontekstis olukorrale messil oli – spekulaatorid on läinud, teadlikud kollektsionäärid on kõik alles ning jõuliselt ostmas. Tähelepanu tõmbas Brad Pitt oma natuke vähem kui miljon dollarit maksnud Neo Rauch’i teose “Etappe” (1998) ostuga. Kinnitati, et üle aastate täitis seekord messi taas plahvatuslik ja rahutu energia, mille vallandavad kollektsionääride teadlikud, agressiivsed ja kiired ostud. See ostuvõim, mis lööb lainetama kunstimaailma teeklaasi, korrigeerides ja kombineerides ümber prioriteete, märkimas uusi voole (jah, märkimas uusi suundi kunstis ja selle müügis, tegemata vahet, mis on nö elitaarsem kunstisaali täitev stuff või mida jahivad kollektsionäärid). Minu vähestest vestlustest nii esindatud kui lihtsalt külastava galerii esindajaga tajusin seda, et üldises printsiibis ei tehta vahet, sest koodsõna “müüv” on üks ja sama – tähistades seda, mis pakub huvi, erutust, millel on tulevikku, mis räägib oma kunstilises mõõtmes. Sellises määrangus mõjusid klassikalisem Art Basel galeriidega ja suti pöörasem Art Unlimited vägagi terviklikult.
Jalutuskäik disainimessile
Minu jaoks lisandus sellele veel Design Miami/Basel messi külastamine. Teise päeva lõunaks olin niivõrd väsinud ja tuim igasuguse kunsti ja selle esitatud väljakutsete või misiganes pakutava suhtes, et jalutasin disainimessile. Design Miami/Basel mõjus Art Baseli kõrval väiksena ja liiga tagasihoidlikuna, kuid seal esindatu (peale pisukest süvenemist) oli kõike muud kui tagasihoidlik. Disain on olnud mulle põnev ja huvitav kui miski, mis semiootilises mõttes on tihkes seoses kujutavakunsti ja ühiskonna arengutega üldiselt. Disainimessil esindatust ja seal leitust loodan lähemal ajal rohkem kirjutada. Sealne õhkkond oli palju vabam, kuna selle presentatsiooni olemus ja poliitika on erinev kunstimessist. Selle pragmaatilisust ei pea varjama. See ongi asjalik ning seega on ruumi inimlikkusele ja suhtlemise ilule rohkem.
Minu peamine naudingu (ja seda sõna otseses mõttes) allikas Art Baselil oli kunsti, galeriide, stiilide, ideoloogiate ja inimeste ning nende arvamuste paljusus. Kui sind ümbritseb selline stiihia, siis pole paremat võimalust laskmaks end sellest kanda. Seda kõike hoiab aga koos ülim ratsionaalsus ja matemaatika, milles on samaväärselt kunstilist ilu kui teostes, mida see võrk endas hoiab.
Lõpetuseks veel midagi isiklikku. Mulle kui kunstnikule oli Art Basel väga positiivne kogemus. Ma ei kavatsegi seda rikkuda analüüsiga, milline on Baseli messi roll või tähtsus, milline selle ideoloogia. Kõige muljetavaldavam oli ühe hispaanlanna öeldud arvamus ja põhjendus, miks on nad galeriina (Galeria Sandunga, vt www.galeriasandunga.com) külastamas Art Baselit (ja seda juba aastaid). See oli äärmuslik ja ma ei ootagi, et lugeja seda arvestaks, sest ka mina ise jään pigem vaatlevamale seisukohale. Aga tema mõtet kokkuvõttes: Art Basel on kõik see, mida meil on vaja. Siit saab teada turu olukorra. Siin näeb elavalt, mida pakutakse ja mida nõutakse. Kes on kunstnikud, kuhu või millises suunas liigub sisuline või vormiline trend ja huvi (praegusel hetkel üha enam väidetavalt India, Pakistani ja Lähis-Ida kunstnike loodavale). Milline on pakkumise ja nõudmise vahekord. Millised on hinnad, kategooriad, printsiibid. Veneetsia biennaal on jama. See võib olla ilus, kuid on liigselt ideoloogiline ning liiga kitsa turuniši ja suunitlusega. Sellisena on see isegi külastamiseks raha raiskamine. Art Basel on kõik, mida me vajame.
Rauno Thomas Moss
Rauno Thomas Moss viibis Baselis Vaal galerii kunstipreemia laureaadina.