Vaala äsjasel Rootsi-reisil õnnestus meil kohtuda teeneka kunstiajaloolase Mai Raud-Pähniga. Rootsis on küll saatuse tahtel tegutsenud palju eesti kunstnikke, kuid vaid mõni üksik kunstiajaloolane. Meil on olnud õnne, sest viimasel ajal oleme saanud küsitleda Rain-Robert Rebast, kohtunud Karin Aasma ja Irja Bergströmiga.
){kind=link}
Mai Raud-Pähn on küll lõpetanud Stockholmi rakenduskunstikooli, kus keskendus kullassepakunsti ajaloole, kuid hiljem õppis sealses ülikoolis legendaarse Sten Karlingu juures veel kunstiajalugu, mis on teda alati köitnud. „Karling oli isevärki mees,“ meenutas Mai, „aasta oli siis juba 1957, aga tal oli ilmselt Tartu aegadest komme ära tunda Eesti nimesid ja nii ta siis ütleski mulle, et ahah, siis tulete minu juurde õppima.“
Mai Raud-Pähn andis meile huvitavat teavet Eesti kunstnike kohta, kirjeldades elavalt Karin Lutsu suveräänset isiksust ning koostööd Endel Kõksiga sealse kunsti teadvustamisel. Ta on kirjutanud hulga kunstiarvustusi, kuid Kõksiga, kes püüdis kunstielu kirjastada, olnud neil 80ndate alul kavas avaldada ülevaade Erik Haameri loomingust. Kahjuks töö jäi seisma, sest Endel Kõks suri ootamatult 1983.
Leppisime proua Maiga kokku, et kultuurimälu koondamise huvides meie vestlused jätkuvad.