)
On kujunemas traditsiooniks, et Vaala suve juurde kuulub ka kollektiivne sõit linnast välja. Ootamatu augustikuine kuumalaine andis hea võimaluse panna galeriiuksed õhtu eel kinni ja sõita Viinistusse, mis suvel lisaks kunstimuuseumile ka populaarse ja rahvarohke suveteatrina funktsioneerib. Meie väljasõidu peamine eesmärk oli kuulata Eha Komissarovi muljeid Kasseli Documentalt, seetõttu lahkusime rahvarohkest Viinistust kaatriga üle mere ligi 5 km kaugusel asuvale privaatsele Mohni saarele, kuhu viis meid sealsete valduste omanik Jaan Manitski.
) |
) |
) |
Eha Komissarov pidas liivarannas üle tunniajase ettekande Kasseli Documentast, lisaks käimasolevale, järjekorranumbriga 12. suurnäitusele andis kuraator ülevaate ka Documenta ajaloost ja taustast. Seekordse staarnäituse kuraatorikontseptsioon ei olnud üheselt ja kergelt mõistetav: näitus „rääkis vaikse häälega“, hindas Komissarov. Ometi leiab sellise mahu juures kataloogist palju huvitavaid töid, mille üle arutleda. Ehale lisaks jagas oma muljeid ka paar päeva varem näitust külastanud Ellu Maar, kes leidis, et kõigele vaatamata on siiski hoomatav Documenta radikaalne positsioon kunstimaailmas.
Saarevõlude juurde kuulus ka suplus ja jalutuskäik ning vestlus viimased kaks aastat kohapeal elanud saarevahi kaasa Õiega, kes vaatab oma silmaga üle kõik saarekülalised ja tunneb kõiki seal elavaid või peatuvaid loomi-linde. Talvel läheb Õie rebase jälgede järgi üle vee mandrile, nüüd õpetas ta ka meile, millist teed kaudu talvel tagasi tulla.