Kunstiteadlane Ellu Maar hindabki neid tekste sellepärast, et „nendega on nähtud vaeva – ei ole kirjutatud üle jala, seda on tunda. Kiwal on tavaliselt üsna huvitav lähenemisnurk, mingi nähtus või algtõuge, millest ta arendab edasi mingi üldisema mõtte. Kiwa on üldse omanäoline mõtleja, kes jookseb vahel küll välja akadeemilistest mõttetrajektooridest, st interpreteerib vabalt, ei ole piinlikult korrektne, libiseb rajalt kõrvale, aga see just ongi huvitav. Näiteks ta kirjutas ühe kolumni Deleuze’st, väga popist, aga ka nõudlikust prantsuse filosoofist. Küsisin huvi pärast oma sõpradelt, Deleuze asjatundjatelt-filosoofidelt, kas Kiwa ka hämab või eksib Deleuzi käsitluses? Vastus: mõlemat. Aga see ei tähenda, et tema tekst ei oleks huvitav mingis kolmandas mõttes.”
Kunstiajaloolane Ksenia Lissitsky peab samuti lugu Tekstirändurist kui harivast lugemisallikast. „Näiteks see viimane lugu Wittgensteinist, kelle filosoofia on mulle endale olnud seni raskepärane ja jäänud avastamata. Ent arhitektuurihuvilisena leidsin sealt tänu Kiwale huvitavaid impulsse ja edaspidi, kui satun Viini, otsin filosoofi poolt õele projekteeritud maja kindlasti üles. See oli väga mõttetihe ja samas ladusalt loetav kolumn.”
Kiwa ise arvab kirjutamisest nii: „Mind on alati huvitanud tekst kui ollus, töötamine tekstiruumis ja seal osakeste -tekstimärkide ja nende järgnevuste- ümberpaigutamine, samuti nagu kunstnik teeb visuaalide või helilooja helide hulgast valikuid. Kui keele ülimaks võimaluseks peetakse selle kirjeldavat funktsiooni, siis ma tahaksin just luua välja, kus ei ole hierarhiaid kirjeldavate-selgitavate tekstide ning suvaliste klaviatuurivajutuste vahel. Tekst on eksperimentaalne väli. Seetõttu oli koostöös Vaal galeriiga sündinud Tekstiränduri rubriik tänuväärne platvorm, mille tõttu sündis nii mõnigi tekst, mis muidu sündimata oleks jäänud.”
Tekstirändur ilmub niisuguses vormis suveni. Seejärel vaatame ja kaalume, võtame vastu ettepanekuid kirjastajatelt, kuraatoritelt, stsenaristidelt ja muidugi ka kriitikutelt.