)
Kohtusime Marje Taskaga tema ateljees Lõuna-Rootsis Malmös, kus kunstnik elab juba 80ndate algusest. Külaskäik sattus kiirele ajale, sest tal oli ettevalmistamisel uus näitus kohalikus galeriis Burlövs konstförening. Näitus kestab 9.-24. veebruarini ning johtuvalt teemast on ajastatud Eesti vabariigi aastapäevaga. „See on pühendatud mu emale,“ selgitab Marje. „Mõlemad, nii ema kui isa olid 15 aastat Siberis.“
)
Sunnitöölaagri ja kogu punareziimi kujutamine on nii kirjanduses kui kunstis väljakutse, mida eriti NSVL lagunemise järel on püütud Läänes sageli ette võtta, pälvides heatahtlikku tähelepanu ja mõõdukat kaastunnet, kuid süsteemi monströössus kipub heaoluühiskonna jaoks jääda avamatuks. Seda vaadatakse nagu õhtuseid teleuudised rahutustest Keenias, Somaalias jm. Marje, kes ise on sündinud Tallinnas kaks päeva pärast ema tagasijõudmist Siberist, evib sel teemal kahtlematult missiooni ja kunstnikuna teab, mis märke kasutada. Näiteks )
jõulise sümbolkeelena võib mõjuda töö „Sinu kord?“: üksik valgusfoor-post, kus on lisaks kasutatud kunstniku hea tuttava Sven Grünbergi helitausta raudteerataste kolina ja vedurivilega. Justkui literatuurne? Jah, töö kommunikeerib tõesti plakatliku selgusega, ent vaataja kõnetamise seisukohalt on see õigem kui liigne looritamine, ja mõjus vorm ning perfektne teostus annab kunstilise jõu. Igatahes tõotab tulla huvitav näitus.
Marje modelleerib viimaste aastate loomingus palju mateeriat. Segatehnikas tööd on ruumilised, kunstnik jälgib maailma läbi vormimängude, pakkudes töödele erinevaid tõlgendusi. Oma vanaisa, Eesti nahakunsti nimekaima meistri Eduard Taska loomingut järgides ja ka populariseerides (jutuks oli Taanis tulev näitus, mis põhineb nende mõlema loomingul) on ta läbi Tõnis Vindi õpikoja jõudnud Rootsis põneva iseseisvuseni. Mingit märki tema tasemest näitab seegi fakt, et 2001 oli tal näitus nii nõudlikus kohas nagu Malmö Kunstihall.
Loodame Marje Taska loomingut pea 15 aasta möödudes näha ka Eestis.