)
Käisime Helsingis külas Ludmilla Siimul, meie popkunsti elaval klassikul. Ludmilla Siim, Soomes Milla Kaasinen, elab Soomes juba nõukaajast, täpsemini 1977ndast. Aasta hiljem võeti vastu Soome Maalikunstnike Liitu. Nagu ta meenutas, sisseelamine läks sujuvalt, kohe anti tööluba ja võeti liidu liikmeks, mis oli eelduseks, et saada tööd kunstiõpetajana. Kohe kutsuti ka näitustele. Aga päris oma ta ikka ka ei ole, võib Ludmilla diskreetsest hinnangust välja lugeda. „Olen siin eestlasest suuresti üksi, kõigi Soome kolleegidega on kontakt hea, aga ma pole esil, pole ka veel muidugi nii läbi löönud, et oleks töid muuseumisse ostetud,“ märgib ta tagasihoidlikult.
Nagu möödunud sügisoksjonil, nii ka läheneval kevadpakkumisel 26.aprillil tuleb müüki Ludmilla Siimu varasem töö, kus ta läbi popkunstiliste võtete käsitleb linnavaateid. Järgnevgi looming on tal otsinguline, mida arvatavalt on omakorda kehutanud võimalus liikuda läbi mitme kultuuri mustri (sündinud on ta hoopis Alma-Atas). „Läksin konkreetsusest ruttu ära. Seejärel võlus märk ja sümbol. Seitsmekümnendate lõpust keerasid ette stereomotiivid: mind hakkas köitma, kuipalju õnnestub maalida ruumiliselt? Tegelikult on kosmos ja üldse kosmilised süsteemid mind alati huvitanud.“
Pole üllatav, et nii põneva looja vastu tundis huvi ka Ilmar Laaban, Rootsis elanud sürrealistlik sõnataidur. Laaban käis Helsingis, kaasas teinegi täna legendiks saanud inimene, Aino Järvesoo, kes pidi hakkama sponsoriks, ning kavandati suurt rühmanäitust, kuhu oli kavas kutsuda mitmeid kunstnikke. Paraku see jäigi vaid ideeks.
Vaal on esitlenud võõrsil elava klassiku loomingut regulaarse taktiga. Uus näitus tuleb 2008. aasta augustis.