Reedel, 27. oktoobril toimus Kumu kunstimuuseumi hoovis Audiogalerii nimeline üritus, kus astusid kolme tunni jooksul üles eksperimentaalsed helikunstnikud Eestist, Lätist, Soomest ja USAst. Helidele lõid vaste VJ-d, kes lähtusid visuaalide loomisel Saku Õlletehase reklaamidest. Miks just Saku? Nende reklaamikeel on Eesti siirdumisel tarbimisühiskonda olnud omamoodi koodiks, ümmarguselt 15 aasta jooksul on Saku tootnud atraktiivset pildirida, pakkudes visuaalkultuuri uurijatele põnevat alusmaterjali.
){kind=link}
Vaal galerii, Saku ja Kumu koostöös valminud üritus püüdis nüüd Eesti moodsa reklaamikeele maaletooja reklaamiarhiivi sümbioosida teiste kunstivormidega. Audiogalerii tõi kohale kokku üle 200 huvilise, kes otsustasid seisatuda keset urbanistlikku helivoogu. Oktoobriõhtu oli karge, külma vastu pakuti kuuma ingveriteed. Ja ennekõike muidugi osasaamist heli- ja pildikujundi energiast.
Ürituse kuraatori Ki wa sõnul oli tema jaoks oluline luua võimalikult head kuulamistingimused ning heli kokkumäng arhitektuuri ja keskkonnaga. Talle andis üritus kogemuse, et seni üsna vähe kasutatud KUMU hoov soosib akustiliselt heliüritusi, lisadimensiooni annavad kunstimuuseumi kontekst ning palju tunnustust leidnud arhitektuur.
Helikunst on Ki wa hinnangul tänasel kunstimaastikul üks põnevamaid ja novaatorlikumaid suundi, mis uurib helivibratsioonide tekkimise ja organiseerimise viise ning avab üldises kunstivormide kontekstis ka uusi esteetilisi dimensioone. Audiogaleriil üles astunud helikunstnikud käsitlesid heli kui keskkonda või installatsiooni, kui ruumis paiknevate objektide liikumisest moodustuvat välja, kui füüsilist ja ruumilist kogemust, müra jpm. „Helikunst ehk sound-art on eikellegimaa muusika ja kunsti vahel,“ selgitab Ki wa, kes artistide valikul lähtus enda sõnul võimalikult mitmekesiste suundade esindatusest. „Barthol Lo Mejor ja Mihkel Tomberg on Eestis ainsad, kes tegelevad helikunsti viimase trendi, nn circuit bending‘uga, mis seisneb esinemise käigus patareidel töötavate elektrooniliste seadete talitluse muutmises mikroskeemide tasandil, sel viisil tekkinud tulemus on ettearvamatu. Saksamaa ja USA taustaga esineja Macumbista töötab iseehitatud optilise süntesaatoriga, kus heli tekib valguse toimel ning vaataja saab vaatemängulist protsessi näha videoekraanile suurendatuna. My-ym Lätist kasutab ainult naturaalseid helisid neid digitaalselt töötlemata, mis kannavad endas alati paika ja ajalugu. Ta käsitleb helimaastikku kui tihket, ruumiobjektide liikumiste segunemisest moodustuvat iseendale viitavat välja. Kõik helid pärinevad väga vaiksetest või peaaegu kuuldamatutest allikatest. jgrzinich USAst tegeleb leidobjektide helilise potentsiaaliga ja kohaspetsiifiliste heli-installatsioonidega, heliloojana on tal ka tumeda ambient helimaastiku hindajate seas kultusmaine. Pink Twins Soomest kasutab võimalikult detailseid helisid ehk teeb mikrosaundi. Eesti esinejatest on Martiini ja Raul Keller töötanud heliga järjekindlalt juba pikemat aega. Mõtliku ja aeglase käekirjaga Martiini kasutab vana analoogtehnikat ja Raul Keller töötab paljude muude eksperimentide kõrval ka sotsiosoonikaga.“
Ki wa pakub „Audiogaleriid“ välja kui vabakasutuses märki, mis on avatud kontekstiks kõikvõimalikele audioeksperimentidele ning hindab sound-art’i tulevikku kõrgeks. „Oleme koos seekordse kaaskuraatori Toomas Thetloffiga plaaninud rajada privaatvibratooriumi, igaühele just täpselt talle sobivat helimassaaži loova ruumi, mis töötaks ka reaalsuse lineaarsust katkestava mullina, aga veel pole õnnestunud leida pädevat spetsialisti. Peab ootama, kuni kvantfüüsikud ja esoteerikud hakkavad koos töötama. Teine võimalus oleks ühendada Tõnis Vint arvutiga.“
Pildid: Jaan Klõšeiko
Loe Andres Lõo artiklit Eesti Päevalehest
Loe Ki wa artiklit Postimehest
){kind=link}
){kind=link}
){kind=link}
){kind=link}
){kind=link}
){kind=link}