)
Vaal galerii esitleb:
Tõnis Saadoja korternäitus “Kodulinn Tallinn” aadressil Põhja pst 21-45, Tallinn, 10414.
Avatud 12.10 – 04.11.2008 iga päev 12.00 – 20.00. Sissepääs Suur-Patarei tn poolt, helistada alt uksekella nr.45 või telefonil: 56735715.
Avamine 11.10.2008 18.00 – 21.00
Kohaspetsiifilise akvarellinäituse alustaladeks on kodutunne, turism ning äsja lõppenud kinnisvarabuum, mille käigus on Tallinn käesoleva kümnendi jooksul kapitaalselt ümber ehitatud. Asetatuna uue kodu toorikusse, astub ekspositsioon otseselt kontakti kõigi eestlaste argipäevaga, sest kinnisvaraga seonduv puudutab täna vist juba kõiki ning jälg kümnendi algul elavnenud ehitustegevusest jääb meie teadvusesse ilmselt väga pikaks ajaks. Põlise tallinlasena jälgin ma linna muutusi, kord õhina, kord ahastusega, aga ükskõikseks ei jäta need mind kunagi. Isiklikult tähendasid vilgas ehitustegevus ja “uue kodu buum” minu perekonna jaoks, et viimase 7-8 aasta jooksul toimunud kinnisvaratehingute tulemusena on kõik minu pereliikmed vahetanud elukohta ning kunagi meile kuulunud korterid ja suvilad on täna juba uute omanike kätes, meie aga igaüks oma uues asukohas. Nii et see Tallinn, kuhu ma sündisin ning majad ja kohad, mida siiani kodudeks pean, on kas tundmatuseni muutunud või muul moel kättesaamatud.Olulise tegurina käesoleva näituse puhul peab välja tooma kaugele lapsepõlve ulatuva kiindumuse igasuguste Tallinna motiivide vastu, mis avanesid, kas jalutuskäikudelt-autosõitudelt või raamatust “Merelinn Tallinn”, mille ma iga kord vanaema juurde sattudes kaanest kaaneni läbi lappasin. Ikka needsamad tuttavad pildid Olümpia purjeregati puhul välja antud klantsköites. Äratundmisrõõm ja võrdlusmomendid võimendusid kord-korralt. Võõraste linnade pilte (eriti veel neid, kus ma ise käinud ei ole) ei viitsi ma siiani eriti vaadata, Tallinna omi seevastu võin vaadata lõpmatuseni. Samuti ei tüdine ma vist iial Tallinnas jalutamisest. Ei ole midagi mõnusamat, kui mõne sõbraga kuskil aedlinnas lonkida ja maju kommenteerida, et: “Näe, see on päris šeff” või “Vaata, kui lolli maja see mees endale ehitanud on” või “Hm, omal ajal võis see päris lahe olla” … ja nii edasi, kõikides vahetoonides.
Teine mind antud küsimuses mõjutanud raamat, aga pisut hilisemast ajast, on 1960. aastal ilmunud “Pliiatsi ja blokiga mööda Nõukogude Eestit” – vastupandamatute sotsrealistlike tuši- ja söevisandite kogumik toonastel industriaalsetel ja urbanistlikel motiividel. See raamat tekitas aastaid kiuslikke küsimusi, milline võiks välja näha sotsrealistlik maal või joonistus 21. sajandil – või õigemini, kuidas tuua see kummaline fluidum tänasesse aega?
2006. aasta sügistalvel ostsin ma Pikast jalast rõõmsas kollases tonaalsuses “akvarelli”, millel oli kujutatud kõrval asuva Lühikese jala vaadet. Kui ma selle pildi raamist välja võtsin, siis selgus, et tegemist on – üllatus, üllatus – akvarellipaberile tehtud värvilise koopiaga, mille kunstnik hiljem lilla pliiatsiga signeerinud on, et asi ehtsam välja näeks. Ma ei saanud ju arvata, et paarisaja krooni eest on võimalik seda sama pilti originaalina erinevates formaatides ja eri kauplustest osta. Ma ostsin selle pildi seetõttu, et täpsemalt järele vaadata, millest ja kuidas on tehtud Tallinna vanalinna suveniirikaubanduses ringlevad legendaarsed taiesed ning seejärel maalida ise päris akvarellid minu arvates 21. sajandi Tallinna olustikku adekvaatsemalt arvesse võttes ja vormistada oma tööd siis suveniirpiltidena. Raekoja platsi jõuluturult sain varustaja kontakti ning seejärel ühest Sõpruse puiestee korterist piltide vormistamiseks vajalikud originaaltarvikud – raamiliistud, klaasid ja kinnituskonksud.
Ja töö võis alata. Ma ei olnud enne pildistanud arhitektuuri ega teinud akvarelle (siinkohal tuleb maalihuvilistele aga täpsustada, et paljud pildid on lisaks ka akrüüliga tuunitud). Koos piltide valmimisega paranes järk-järgult ka nende kvaliteet, nii algse foto kui hilisema maali mõistes – nüüd oskan esmalt Photoshopis objektiivimoonutusi kohendada ja vaatan hoolsamalt kaadri kompositsiooni, teen sisulist vahet akvarellipaberil ja suvalisel paberil, samuti erinevatel pintslitel. Tempo on neli korda aeglasem kui alguses.
“Kodulinn Tallinn” koosneb praeguse seisuga kaheksast peatükist, ta ei jälgi Tallinna administratiivseid piire, vaid kaardistab objekte ka eeslinnades ja linnaservades, Tallinna mõttelises levialas. Samuti ei ole piltidele pikemas perspektiivis temaatilisi ega arvulisi piiranguid. Igasse peatükki võib aja jooksul lisa maalida. Ainsaks piiriks on siiani olnud minu võimete piir, mis on kahe aasta jooksul jõudnud 93 pildini ning on paradoksaalne, et maalimine katkeb hetkel ehitustegevust kujutavas peatükis, mis olles küll keskseks teemaks, lükkus teostusena pidevalt edasi. Mütoloogilised paralleelid linna valmimise ja veeuputuse vahel on siinkohal ehk siiski liigsed.
Loomulikult on minu valikutes palju klišeesid ja nö kohustuslikke repliike, aga kuidas muidu saakski rääkida pretensioonikal ja juba ette pisut hukule määratud teemal “Mis linnas tegelikult toimub” ning püüda seda teha veel 360 kraadi raadiuses. Ma olen ka täiesti teadlik, et algupäraselt suveniirpiltide ja postkaartide irooniana käivitatud programm on ise sujuvalt postkaardilikuks muutunud ning tegelikult see polegi halb, pikemas perspektiivis ehk paratamatugi.
Tõsi küll, kadunud Sakala keskust sel väljapanekul veel ei kohta, aga fotod on mul olemas ning peatükk “Enne ja nüüd” ootab oma järge, sest muutused toimuvad Tallinna linnapildis nii kiiresti, et kui maalikunst (ja ma ei väida, et minu meetod kõneleb maalikunsti eest tervikuna, ilmselt kaugeltki mitte) kujuteldaval kiirendusvõistlusel linnaehitusega joonele panna, siis stardist eriti kaugemale ei jõua. Nullist sajani kahe aastaga, võib-olla. Aga roomamise tempo ongi kujundlikum ja aitab peaaegu meditatiivsel tasemel endale ja loodetavasti ka teistele näidata, et linn, kus ma elan, on mulle oluline ja ma olen nõus kulutama oma aega ja energiat, et teda pildile saada.
Kohtumiseni näitusel,
Tõnis Saadoja
Loe Urmas Oja artiklit Ekspressist
Loe Eero Epneri artiklit Sirbist
Loe Ants Juske artiklit Eesti Päevalehest
Vaata ERR-i kajastust näitusest
Loe Andreas Trosseki artiklit Sirbist
Loe artiklit ajakirjast Eramu & Korter
)
)
)
)
)
)
)
)
)
)
)
)
){kind=link}
){kind=link}
){kind=link}
){kind=link}