)
2008 oli Vaalale aktiivne aasta: 14 näitust galeriis ja 10 projekti väljaspool (Tartus, Narvas, Haapsalus, Kihnus, Pärnus, Minskis, Belgias Huy linnas jne). Ühte-teist tuleb veel juurde arvata: igasuvine üliõpilaste maalilaager Lubjassaares, rändnäituse „Sinimustvalge Eesti kunstis” tabloidversioonid Paides, Võrus ja Suure-Jaanis.
Küllap korjub siia loetellu midagi veel – muidugi, kasvõi 4 oksjonit – , ent selmet panna rõhku veelgi pikemale aruandelisusele, on siinkohal hoopis mõistlikum lühidalt alla joonida, et selles loetelus ei saa tegelikult olla suurt hierarhiat, sest mõistel marginaalne on kunstikalendris viiruslik mõju – kes laseb ta sisse, sel on varsti kõik seinad täis pooleteravärki.
Nii et aasta täis pingutusi, millest osa loodetavasti sublimeerus rahulolutundeks, seda ennekõike kunstnike puhul, kel õnnestus meil kohtuda haritud ja nõudliku vaatajaga, osa kasvatas galerii organisatsioonilist musklit ja osa pihustus naiivsete mõtetena universumisse (seda kadu ei pea fataalselt kartma, kaob riskivalmidus ja saabub tuimus).
Tuimus, oht kalduda rutiini – need on kollid, mis ähvardavad iga järjepidevalt ja nähtavalt tegutsevat institutsiooni, kunstimaailmas eriti. Vaal hakkab vaikselt koguma tuure 20. aastapäeva tähistamiseks, mis jõuab küll kätte alles 2010 kevadel, kuid esimene sellepuhune projekt peab olema valmis just algava aasta sügistalvel. Nii et siingi on aastatega kuhjunud kultuurkiht, mis tavaliselt soosib dotseerivaid hinnanguid stiilis: „Seda kõike oleme juba kord näinud!” Tõsi ta on – kui paljut on tõesti eri variatsioonides, tsitaatides, tõukuvustes ja ka koopiatena nähtud, ja ometi algab just sellest pealtnäha banaalsest käsitööoskusest, kuidas mälupagasit rakendada, uute ideede teke ja harukordsel juhul ka nende viljumine.
On loomulik, et aastas 20-30 näituse haldamine peab eragaleriile tekitama vähemasti kord aastas kokkuvõtte ajal küsimuse: ega me üle ei pinguta? Oma arvuliste näitajatega ei ole meil kuhugi kaalukausile minna, seepärast saame lähtuda sisulistest kriteeriumidest, mida üks või teine projekt galerii arengule annab. Organisatsiooniline suutlikkus ei ole eesmärk omaette, ta loob kandepinna nõudlikumate näituste haldamiseks. Arvatavasti piisab galeriile vormis püsimiseks ka aastas keskmiselt 15 näitusest, sellest vähemaga kukub kunstielu dünaamikast küll välja, järelikult on 2008 energiat kulutatud ikkagi kriitiliselt palju. Jääb loota, et tänu selle podiseb galerii mõnusas embrüoseisundis ning oleme lähedal valmidusele pakkuda ka midagi kavalitatiivselt uut. Saame siis uuel aastal näha, kas ja mida põnevat sünnib.
Järgnevalt veidi lähem kirjeldus neljale olnud näitusele. Valik on teadagi subjektiivne, soov on üldistada üht näitust galeriist, ühte väljaspoolt ning kahte mahukamat koostööprojekti.
Kiwa kureeritud noore kunsti näitus „1 reaalsus 1 error”
Kiwa areng kuraatorina rõõmustab mitme kandi pealt. Märsilohistaja, nagu tõusiklikumas seltskonnas humanitaarnoori osatatakse – selle stereotüübi väliseid jooni võib ta ju sõltumatu elegantsiga edasi kanda, kuid mees teeb asistele väärtustele orienteerunud eakaaslaste hulgas paljudele silmad ette ka oma manageerimisoskustega. Seda taidurlust on väga vaja, muidu jäävad sinilinnud püüdmata, ja Kiwa on õnneks nii tugev isiksus, et laseb oma hõlma alla teisigi. Teist aastat tema poolt Vaala koondatud noorte tulijate loomingut iseloomustas ühtlane tase, asjad ja/või ideed, mida taheti näidata, „kandsid välja”. Oli ka üsna mahukaid tehnilisi teostusi (näiteks noore Tartu skulptori Jevgeni Zolotko kolmemõõtmeline projekt), mis üllatasid hea vormistuse ja ruumitajuga. Kiwa suutis noortest annetest panna kokku ilmselt möödunud kunstiaasta ühe tihedaima kontsentraadi.
Tõnis Saadoja korternäitus “Kodulinn Tallinn” Põhja puiestee uues korruselamus
Selle vastvalminud korteri seintel avanenud näituse iseloomustamisel on kiusatus tsiteerida Jaan Klõšeikot: „Hiinlase töö!” Vana kultuurikroonik hindas niimoodi kunstniku keskendumisvõimet ja kannatlikkust 93 linnamotiivi jäädvustamisel akvarellitehnikas, kuid Klõš kui hea maitsega mees nautis selgelt ka fluidumit, mida see ebatraditsiooniline korternäitus suutis pakkuda. Sarnaselt noore Ingmar Bergmaniga, kes autobiograafilises „Laterna magicas” kirjeldab kestvat lummust, mida talle pakkus lapsepõlves kingitud filmiprojektist seinale pääsev liikuv pilt ning ka hilisemad vanade piltide luubiga uurimised sooviga „läbi pehkinud tunnete tungida sügavamale”, nii näib ka noor Tõnis Saadoja saavat inspiratsiooni mälupiltide korduvast kerimisest läbi minatunnetuse. Kaks aastat ettevalmistusi nõudnud projekt näitas veel tehnilist edenemist (osa pilte oli tuunitud akrüüliga), urbanistliku keele kasutamisoskust (teema ja selle esitamine korternäitusena) ja julget pealehakkamist vormiotsingutes. Saadoja liigub kunstnikuteel sümpaatse iseteadlikkusega.
Vaalal oli siin galerii klassikaline korraldav roll, kuigi sobiva pinna leidmine isegi langeval kinnisvaraturul ja normaalse rendiraha eest tähendas oodatust pikemaid otsinguid. Loodame, et see huvitav projekt liigub ka teistesse linnadesse.
Rändnäitus „Sinimustvalge eesti kunstis”
oli Vaalale ennekõike rahvavalgustusprojekt, puhtakujuline kodanikualgatus vabariigi 90. aastapäeva tähistamiseks. Tulenevalt oli noorel ja nõudlikul korraldustiimil – kuraator Ellu Maar ja kujundaja Jaanus Samma – tegevusväli suuresti ette antud ning oli oht nendegi piiride sees galopeerida eklektikasse. Tuleb tunnustada, et selle ametliku koorma all ei tabanud kogu kontseptsiooni kramp ega liigne jutustamine. Näituse teema kommunikeerimisel oli hea abivahend kataloog, mis sisaldas esseistikat ja faktoloogiat (tekstide autorid Peeter Tulviste, Johannes Saar ja Mai Levin). Vaalale oli see hea organisatoorne kogemus, sest suhelda tuli alates riigikantseleist (aitäh ka rahalise toetuse eest!) ja lõpetades rahvamajade ning kultuurikeskustega 7 eri paigus. Lisaks oli see põnev katsetus suurte meediumide väljal, võimalus “puhuda oma torupilli” ajal, kui ametliku Euroopa rahvusülese paradigma varjus käib rahvussümboolika reaalne madin edasi ja näiteks meie idanaaber kasutab oma eriliseks-olemise staatuse võimendamiseks lausa proletkultlikke vahendeid.
Kunstinädal „Kultuurikatapuldid”
Igal aastal juuli alul Haapsalu lossis toimuv üritus on meie suvine suurim väljakutse. Seekord olime korralduslikult etemad kui mullu (tegevuskunsti koondamine ühele päevale oli õige otsus), kuid vaimult jäime tammuma. Linnuse ruumid ja kogu õu on kokku nii suur keskkond, et mõnigi kunstisaalis toiminud projekt ei pääse seal mõjule ja mõnigi hoolikalt valitud nüanss neeldub sootuks. Õnneks on meil head partnerid – Haapsalu linnavalitsus ja linnuse sihtkapital – , nii et Vaal tunneb ennast Paralepa lahes siiski hästi…
Kohtumiseni meie 2009. aasta näitustel, misiganes nende arv siis ka ei ole!
Aimar Jugaste
)
)
)
)
)
){kind=link}
){kind=link}