 |
Suurimaks kärpekohaks valisime oksjonid, sest mis oleks veel puhta kunsti huvides üllameelsem kui minna kõigepealt kommertstegevuse kallale. Paraku pole Vaal teinud sellest kunstipuristidele kunagi saladust, et oksjon on meie üks toitjakäsi, st mida edukamalt oleme olnud vanema kunsti turul („ikka see salongikunst”), seda rohkem on jagunud raha kaasaegse kunsti projektide elluviimiseks, mis sageli vajavad doteerimist. Niisugune on olnud meie eelarvepoliitika, kus rahastamisahel on vahest isegi läbipaistvam ja moraalsem kui kõliseva liikumine kasiinodest kulkasse. Kuna oksjonituru nõudlus oli varasemate aastatega võrreldes selgelt tagasihoidlikum, siis oli meil lihtne järeldada, et oksjonitest loobuda pole küll mõtet, sest müügivormina ta siiski töötab, kuid peame vähendama enampakkumise mahtu. Tagantjärele võib öelda, et mõlemal juhul, nii kevad- kui sügisoksjonil, käitusime ses osas õigesti, aga kumbki oksjon tõi kaasa ühe eripära. Kevadel oli see miinusmärgiga: aktsent tööde valikul sotsialistlikule realismile ja sots-artile ei täitnud meie innovaatilist eesmärki (loe: panime mööda). Sügisel saime lohutuseks tugeva plussi: riskides edasi olla innovatiivsed, otsustasime korraldada esimest korda internetioksjoni, mis õnnestus nii äriliselt kui ka tehniliselt (viimane oli antud juhul isegi olulisem, sest saime ühekordse investeeringuga edaspidiseks toimiva müügikeskkonna).
Ülejäänu on meil peamiselt non profit tegevuste kalender, mis formeerub pika järjekorra tõttu keskmiselt poolteist aastat varem, järelikult tuli sedagi kriitilise pilguga üle vaadata. Kohanemine on kindlasti valulikum tegevus, kuid kokkuvõttes positiivsem kui näiteks mugandumine, kus võtab maad passiivne või äraootav seisund. Kohanemise rahutu energia võib isegi soosida uute kunstiprojektide sündi. Paradoksaalsel kombel võib kohanemine sisaldada ka sekkumise väge. Näiteks võib siin tuua Vaala kunstipreemia laureaadi Rauno-Thomas Mossi käitumise Art Baseli messil: „Otsustasin, et ma ei kavatsegi lahkuda siit nagu tavapärane (ostujõuetu) Euroopa kodanikust külastaja, kes peale päeva või paari vaarumist galeriide boksirägastikus väljub messilt lihtsalt näitusekataloog kotis, jalad väsinud ja ilmeks juhm segu väsimusest ja segadusest. Otsustasin sekkuda ellu. Kasutasin võimalusi rääkida inimestega, tundsin huvi kunstnike ja nende loomingu vastu, kes olid mulle tundmatud, kuid mulle tähelepanuväärsed.”
(Vahemärkusena olgu öeldud, et Rauno-Thomas Mossi tekste on olnud huvitav lugeda. Mitte ainult see reisikiri, vaid ka näiteks suvise näituse Polyreality (kahasse Ly Lestbergiga) saatetekst tõi sellest aastast esile tähelepaneku, et peale Kiwa, kes on muidugi juba teada sõnataidur, on kirjutamistahe teistegi seas positiivselt levimas. Näiteks Tõnis Saadoja kirjeldus oma korternäitusest, mis kevadel jõudis Tartusse, näitas head väljendusvõimet. Mitte et selles oleks midagi revolutsioonilist, samuti pole see eneseteostuse jaoks vältimatu tingimus, aga ikkagi on hea märgata, kui kellegi väljendusvõime haarab ka seda instrumenti, ammugi veel siis, kui kunstikriitika ise on nii sõnaaher. Viimane asjaolu – kirjaliku kommunikatsiooni defitsiit meie kunstielus – ongi ehk tegelikult see peapõhjus, miks iga positiivne katse tekitab lausa ahhaa-efekti.)
Nii et kohanemine tähendab meie tõlgenduses peale ratsionaalsete kärbete ka uusi initsiatiive, katsetusi uute teemade ja turgudega. Kui otsustasime koos Haapsalu linna ja piiskopilinnusega loobuda sel suvel Kultuurikatapultide korraldamisest, siis sellesama kärpiva „punase pliiatsiga” kirjutasime eelarvesse sisse ka hoopis uue riskivõtu, messiboksi ostu Art Helsinkil. Teadsime, et korraldajad teevad kvaliteetüritust, see julgustas ja käisime ära. Kui Vaal on varem võtnud osa märksa nimekamatest messidest Kölnis, Madridis jm, siis tegelikult võiks lähemas kultuuriruumis olla kunsti ekspordil rohkem perspektiivi. Soomes-käik oligi kasulik, lähiturge peab tundma, ammugi seda, kuhu viib kultuurisild.
Eelnevas ülevaates on palju administratiivset, jättes võib-olla koguni mulje, et me masu ajel muudkui reformisime. No nii mobiilsed me ka ei ole, selleks pole ka vajadust. Suurem osa näitustekalendrist möödus siiski varem kokkulepitu järgi ning just selline järjepidevus andis mitmeid häid tulemusi. Näiteks Kiwa poolt teist aastat kureeritav noorte kunstnike näitus näis just tänavu jõudvat oma õige sihtrühmani. Kiwa – ikkagi mees parimates aastates – jõudis meil koondada teisegi energialaengu. Näitus „Hall signaal ja must karp” kinnitas kuraatori erksat silma leida noori andeid (Jevgeni Zolotko) ja mingil põhjusel varju tõmbunud isiksusi (Toomas Mikk). Tõesti mõlemad väga huvitavad skulptorid, nende loomingul tasub teistelgi silma peal hoida. Mikk on aastaid töötanud pronksivaluga, väga rafineeeritud kujundikeele ja põhjaliku teostusega meister, kes näib eelistavat väiksemaid mahte. Zolotko seevastu üritab organiseerida kogu ruumi, kuna ta on ka paras töörügaja, siis mahukate installatsioonide ehitamine ei jää ajagraafikule jalgu ning tulemuseks on olnud muljetavaldav masinlik graatsia.
Aasta-aastalt on järjest paremaid impulsse andnud ka MARTU rahvas. Need meediakunstnikud eristuvad veel sellega, et kui tavaliselt kaasneb rühmanäitustega kasvõi veidigi egode põrkumist, siis nemad toimivad nagu ühises energiaringis. Ei teagi, kas on kuraatorite (Piibe Piirma, Jane Suviste ja Piret Räni) teene või nad ongi kõik sellised positiivsed. Muidugi on see hästi subjektiivne hinnang, aga millegipärast tundub, et kunstnike üheshingamine aitab tuua ka nende analüütilise intellektuaalsuse paremini ja veenvamalt esile.
Aasta lõpus saime kodulehel käima Jaan Klõšeiko autorirubriigi. 12 kuu jooksul pääseme teeneka kultuurifotograafi pimikusse (lähemalt loe rubriigi saatetekstist). Austusest vanameistri vastu ja märkimaks tema 70. sünnipäeva, valisime Vaala tänavuse jõulukaardi motiivi Jaan Klõšeiko portfooliost.
Jõulud on sedapuhku jälle läbi, õige aeg on soovida head uut aastat!
Seda enam, et Vaal saab kevadel 20.
Aimar Jugaste